Uitmõtteid (raamatukogutöö kohta)

Selle nädala esimesel poolel on minusse kogunenud palju erinevaid emotsioone, mida ma tahaksin siinkohal teiega jagada! 

Esmaspäeva hommikul sain ootamatu telefonikõne (hääle järgi otsustades vanemalt proualt), kes eelmisel õhtul oli lõpetanud meie kodulootoimkonna poolt koostatud ajaloovihiku "Tahkurannast läbi aegade" lugemise ja tahtis edasi anda oma tänud selle raamatukese kirjutamise eest. Ta kiitis väga meie raamatut ja ütles, et on  palju uut sealt teada saanud. Loomulikult kulges minu edaspidine päev palju helgemas ja teotahtelisemas meeleolus!

Teisipäeval kohtusin oma ema juures  ühe prouaga, kes muide on aktiivne raamatukogu külastaja (aga mitte Pärnu maakonnas) Muu jutu seas ütles ta, et varem ta sai raamatukogutöötajaga loetu üle arutleda, aga nüüd on töötajal arvutiga nii palju tegemist - küll on internet aeglane ja küll ei tööta programm ja temaga ei ole  kellelgi  aega raamatukogus vestelda. Ja üleüldse pidi juba töölaud niisugune olema, et ega neljasilma vestlust ei olegi võimalik teise inimesega pidada. Samuti ei ole võimalik juba ammu sellest raamatukogust saada uuemat ilukirjandust (ta ei mõelnud ilukirjanduse all lihtsakoelisi tõlgitud armastusromaane!)

Ärge saage minust valesti aru, ma ei süüdista selle jutuga oma vestluskaaslast, ta  vahendas oma emotsioone, mis temal on tekkinud raamatukogu külastades. Tahan küsida (ka iseendalt), mis hetkest on saanud elutu masin tähtsamaks kui  inimene?!  Ma saan aru, et soses "masuga" on raamatukogud jälle "in" ja meie töökoormus oluliselt kasvanud. Me paneme üha süveneva uhkustundega  kirja järjest suurenevaid lugejate, külastuste ja laenutuste arve ( sest need on arvudega mõõdetavad suurused.) Aga me ei saa mõõta lugeja rahulolu -  tunnet, millega inimene lahkub raamatukogust! 

Kolmapäeva hommikul sattus Võiste raamatukogu internetipunkti üle pika aja välismaalane. Kui ta oma tegemised arvuti taga lõpetas ja lahkuma asutas, astus ta minu juurde  ja  tänas mind  kättpidi arvuti kasutamise eest, sealjuures ei kadunud kordagi tema näolt naeratus  (mitte ameerikalik  "keep  smiling") Ise loodan südames, et suutsin talle samaga vastata.

Et eile oli kuu kolmas  kolmapäev, seega kärajate kolmapäev, oli mul siiralt hea meel  näha meie seas ikka neid ühtesid ja samu inimesi, kes nüüdseks juba seitse kuud jutti on leidnud aega ja tahtmist ühises juturingis osalemiseks. Ma loodan väga, et need inimesed tunnevad end siin oodatuna ja lahkuvad peale üritust rahulolu tundega, vastasel juhul nad ju siia enam ei tuleks. Meie eilne külaline proua Helju Soomägi vääriks aga pikemat sõnavõttu ja minu niigi pikk jutt ei saakski otsa.  Ma arvan, et väljend  PÄIKESELINE INIMENE on kõige tabavam proua Helju iseloomustamiseks.

Te tahaksite minu käest küsida, mis mu pika jutu mõte on?  Tahan kokkuvõtteks öelda, et suheldes lugejatega me paratamatult mõjutame vastastikku  üksteist.  Minu jaoks on väga   oluline see, mis emotsiooniga lahkuvad inimesed raamatukogust,  kuid samas on just raamatukogu külastajad ka need, kes annavad energiat igapäevaseks tööks!!! Aitäh kõigile, kes te oma olemasoluga tööpäeva päikselisemaks muudate!!!