Pärnu keskraamatukogu tähistas konverentsiga 105 aasta möödumist esimese rahvaraamatukogu avamisest Pärnu linnas ja kutsus raamatute rolli üle meie elus arutlema eri masti targad mehed: riigikogu kultuurikomisjoni liikme Mart Meri, kirjanik Jan Kausi ja raamatute-kogude digitaalmaailmaga hästi kursis oleva Kalev Pihli.
Mart Meri pani mõtlema lugemisvalguse ja lugemispimeduse üle – nii ammustel aegadel kui tänapäeval, mil lugemise tähtsus on muutunud, noorte funktsionaalne lugemisoskus kogu Euroopas langeb ja tavalise kirjateksti kõrval on üha tähtsam info edastamise roll piltkirjal ja audiovisuaalsel maailmal.
“Kõike on väga (liiga) palju ja siis enam ei teagi, mis tüüpi lugemine annab valgust ja mis pigem hämmastab. Enam ei tea, kelle järele peaks vaatama. Kõik voolab sõrmede vahelt läbi, alles jäävad vaid tühjad pihud ja ebamugav tunne, kui ei tea, mis on oluline, mis vähem oluline ja mis hoopis tühine,” mõtiskles ta.
“Kust meile selle eristamiseks vajalik teadmine tuleb? Eks see tuleb ühelt poolt elukogemusest, aga see tuleb kodustki, esimesest raamatust, teisest ja kolmandast, maailmapildist, mille kujunemisel mängib raamatukogu olulist rolli,” pakkus Meri.
Ta märkis, et Eesti on oma lugemisoskuse poolest ajalooliselt väga põnev paik: 19. sajandi keskel oli Eesti rahva lugemis- ja kirjaoskus üks maailma paremaid. Ju oli selle põhjuseks meie alatine uudishimu ja soov kõike uut katsetada.
“Eestlane on ju selline tüüp, kellele meeldib elada teise eestlasega lähedases suhtes nõndamoodi, et tema majast oleks järgmine maja nii kaugel, et sa näed, kui seal tuli põlema läheb – siis tead, et seal on inimesed veel elus. Aga kindlasti nii kaugel, et nad sulle külla ei tuleks. Ja see on see, mida raamat, kirjakeel võimaldas ju superhästi. Said üksi olla ja tarkust ammutada, ilma et keegi sind segaks – see on eestlasele loomupärane,” pakkus Kalev Pihl, miks see nii olla võis.
Internet annab vabaduse meelt lahutada ja põgeneda reaalsusest, kuid paradoksina oma piiramatutele võimalustele kapseldab meid sinna keskkonda, käima neid radu pidi, kus oleme harjunud käima. Infot ei suudeta enam enda jaoks arusaadavaks korrastada, sest puuduvad autoriteedid – igaühel on õigus oma tõele.
“Inimene tühistab enda jaoks autoriteedi, kui ta ei kuule seda, mida loodab,” rääkis Jan Kaus.
“Üha raskem on olla maailmas ka võhik. Ennast nimetan ma professionaalseks võhikuks – kuna tegelen viimasel ajal rohkem väliskirjandusega, ei jõua ma enam olla kursis Eesti uue kirjandusega,” nentis kirjanik.
Suurimaks autoriteediks saab tema arvates aeg: aeg selekteerib välja selle, mis on aastate pärastki hea või oluline. Ka kirjanduses.