Nii nagu eelmises postituses välja sai kuulutatud, toimus eile raamatukogus kohtumine raamatu „Pärnu
Teise maailmasõja aastatel“ autori Feliks Männikoviga. Ta on isa poolt täiesti Tahkuranna juurtega mees.
Meie põhiteemaks oli eilsel kokkusaamisel 1941.
aasta suvesõja sündmused Võiste kandis. Kohalolijate seas tekitas teema väga palju elevust. Külalise sõnul täitis kohtumine tema jaoks eesmärgi, sest kohalikel oli varemilmunud materjalidele selle sündmuse kohta ka omapoolseid mälestusi jagada.
Meie külaline Feliks Männikov ( laua otsas) mõtteid jagamas
1941. aasta 8. juuli lahingust Võiste kandis on kirjutatud nii mõneski väljaandes. Aga Feliks Männikovi arvates (ja meie ühineme tema arvamusega) on kirjutatud liiga üldistavalt ja suurejooneliselt (kaheldavad on lahingust osavõtjate arvud, pealiskaudsed asukohad jne.)
Kellel soovi selle teemaga pikemalt tutvuda, võiks lugeda läbi kohaliku kooliõpetaja Peet Aasma (Akkermann 1886-1976) mälestused 1941. aasta juulisündmustest Võiste kandis,(mida varem trükis avaldatud pole!)
Selle teemaga seoses tõusis kohalolijate seas üles veel mitmeid olulisi küsimusi. Meil ei ole õnnestunud leida andmeid selle kohta, mis aastal avati Metsaküla kalmistul II maailmasõjas hukkunute ühishaual mälestusmärk (ehkki ta on kultuuriministri 3. juuli 1997. a. määrusega nr. 37 kultuurimälestiseks tunnistatud) Jaan Akermanni mäletamist mööda võis see olla aastal 1947 või 48 kui nad kogu Tahkuranna kooli õpilastega puhkpilliorkestri saatel rongkäigus Metsaküla kalmistule mälestusmärgi avamisele marssisid. Äkki on inimesi, kes sellest sündmusest on midagi kuulnud või mäletavad. Ka igasugune info 8. juuli päevast 1941 on väga oodatud aadressil voiste@pkr.ee (mälestused, fotod, ka andmed hukkunute kohta.)
Kohalikud teemad haarasid meid nii jäägitult, et valminud raamatu sisuni me sel korral veel ei jõudnudki. Aga kuna mitmed olid eelnevalt juba muretsenud endale Feliks Männikovi raamatu, siis said kõik soovijad külaliselt autogrammi raamatusse paluda.
Fotol : Vaikiv tunnistaja (kuuliaugud kiriku ustes). Juba 72 aastat varjavad Tahkuranna apostliku-õigeusu kiriku uksed julma saladust - nimelt sai kiriku lähedal väidetavalt surma 52 punaarmeelast, kes maeti Metsaküla kalmistule ühishauda. Aga need olid ju tegelikult meie oma Eesti noored mehed (poisid), kes hävituspataljoni koosseisus sakslastele vastu saadeti.
Minu arvates on eesti rahva traagika II maailmasõjas väga tabavalt ja kokkuvõtvalt edasi antud Mart Kivastiku näidendis Kangelane (mängiti Endla teatris). On Teise maailmasõja periood, kus Eesti
on kistud suurriikide maadejagamisse. Üks kolmest vennast
mobiliseeritakse Nõukogude sõjaväkke, teine saab selga Saksa
mundri. Kolmas vend kavatseb küll kõigepealt
Soome metsatöödele minna, aga temastki saab sõdur – soomepoiss.
Aeg lihtsalt oligi nii hull, oli
õigupoolest veel palju hullemgi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar