Pesu ei saa kunagi pestud.
Ahi ei saa kunagi köetud.
Raamatud ei saa kunagi loetud.
Elu ei saa kunagi valmis.
Elu on nagu pall, mida tuleb kogu aeg
püüda ja lüüa, et ta maha ei kukuks.
Kui tara on ühest otsast korras,
laguneb ta juba teisest. Katus tilgub läbi,
köögiuks ei lähe kinni, vundamendis on praod,
laste püksipõlved katki...
Kõike ei jõua meeleski pidada. Ime on,
et selle kõige kõrval jõuab märgata
kevadet, mida kõik on nii täis,
mida jätkub igale poole-õhtupilvedesse,
vainurästa laulu ja igasse
kastepiiska igal rohuliblel niidul,
nii kaugele kui silm videvas seletab.
/Jaan Kaplinski/
/Jaan Kaplinski/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar