Kui ma oleksin näinud seda raamatut esmakordselt raamatupoe letil paljude teiste elulugudest pajatavate raamatute hulgas, siis ma oleks esmasel visuaalsel vaatlemisel nähtavasti saatejuht Ain Allase moodi küsinud „kaua võib?“ Aga raamatukogus võtad iga raamatu kätte ja tutvud tema sisuga põhjalikult ja kohe tekkib äratundmine, vat seda raamatut tahaksin küll lugeda. Selle raamatuga nii juhtuski. Mulle nimelt meeldivad humoorikad lood. Ja just läbi huumoriprisma on kaksteist tuntud inimest oma lapsepõlvelood kirja pannud (natuke mõtlikuks muutis Jüri Aarma lugu Hundileib) Ei puudu ka sellest raamatust raamatukoguhoidjad, seekord siis läbinägelikud „tädikesed-bibliomemmed“ Kati Murutari kirja panduna (jutt käib Ülejõe raamatukogust, kus Kati lasteaias käis) Muuseas sellel samal lool on minu arvates väga tabav pealkiri: - + - + - = + Kas Teie pole mõelnud sellele, et lapsepõlve negatiivsed juhtumised kokkuvõttes annavad ikkagi positiivse mälestuse? Igatahes mõnus lugemine üheks õhtuks.
Ma ei ole küll kindel, mis juhtub nendega, kellel on totaalne "allergia" igasuguste elulooraamatute vastu.
ma neid kommertselulugusid pole mitte ühtegi lugenud, nagu ei taha või siis pole samaealine või kes teab. aga "supinahaga" võiks mul olla kindlasti äratundmishetki- olid ju paar aastat tagasi
VastaKustutasl õhtulehes tihti jutud veneaegsetest asjadest.
selle võtan omale küll plaani.
kui ta tagastatakse..