Eesti üks tunnustatuim Vilde-uurija Livia Viitol alustab oma monograafiat "Eduard Vilde" (Tänapäev, 2012) järgmiselt: "1933. aasta lõpus elavate kirjast lahkunud Eduard Vilde kuulub nende kirjanike hulka, kelle kohta öeldakse: oli oma ajast ees. Paljud Vilde teosed ja tegelaskujud kannavad märgilist staatust ka tänapäeval.
Vilde ideaaliks oli vaba ja iseseisev rahvas, haritud ning demokraatlik ühiskond. Õiglustunnet oluliseks pidanud kirjaniku ja ajakirjanikuna ei jäänud ta kunagi pealtvaatajaks, vaid sekkus ka ise sündmustesse kas kirjurtades või sõna võttes. Vilde oli looja, kes suutis teha üheaegselt nii kirjaniku- kui ka ajakirjanikutööd, olla kriitik ja poliitik, tõlkida teiste rahvaste kirjandust ning hoida end kursis kirjandus-, teatri- ning kunstimaailmaga. Naljakate ja traagiliste lugude jutustajast endale rahva eestkõnelejaks ja sellele samale rahvale eneseusku sisendavaks kirjanikuks olemine tähendas ka katsumusi ja eneseületust. Ometi kirjutas Vilde end ajast ja oludest läbi: tema sõnumit usaldati. Karismaatiline kirjanik armastas oma rahvast ja rahvas armastas teda."
