Aga enamus lugejaid, keda ma olen sellest informeerinud, on mulle küsiva näoga jäänud otsa vaatama. Tundub, et meie esivanematele nii oluline suvistepüha (kaskedepüha) hakkab tänapäeval unustuste hõlma vajuma.
Väikeseks meeldetuletuseks!
Nelipühad (suvistepühad, kasepühad)
on liikuvad pühad, seitsmes pühapäev pärast lihavõtteid.
Suvisted kuuluvad aasta kesksete rahva- ja kirikupühade (nagu
jõulud, lihavõtted ja jaanipäev) hulka. Karjasele ja teenijaile
anti sel päeval vaba päev, karjasele aga ka muna või eriline
karask. Rahvakalendris on suvisted olnud oluline peo- ja naljapäev,
kindlasti meeldejäävamaid aasta pühi kaselõhna ja rõõmsa
meeleolu tõttu. Metsast toodi kased, millega ehiti maja, laut, kiik
ja noorte kogunemispaik. Varem toodi tuppa noori kaski ja pandi
toanurka vette seisma, tänapäeval piirdutakse tihti okstega. 19.
sajandi ja 20. sajandi alguse külatava kohaselt käisid noormehed
kaskede järel ja muu hulgas jätsid meiud värava taha tütarlapsele,
kes neile meeldis. Kuid kaskedel on käinud järel ka oma pere noored
või isa/vanaisa lastega, nii nagu on ühiselt toodud metsast
jõulukuuske. Kased kaunistasid ka tantsu- ja kiigeplatsi, mis ehiti
või lausa ääristati kaskedega. Samuti viidi kased suvistepühaks
kirikusse. Tuppa toodi ka õitsvaid toomingaoksi, kullerkuppe,
pääsusilmi, angervaksu ja muid õitsvaid lilli. Värskete kaskede
lõhn muutis püha meeldejäävaks. Suvistepühade juurde kuulus
laupäevane saunaskäimine, kiikumine, tantsimine, laulmine ja
naljatamine. Mitmel pool tehti sel puhul ka lõket. Noored kogunesid
lõbutsema, vanemad inimesed seda vaatama ja juttu puhuma. Käidi
kalmistul lahkunute haudadel, õigeusklikel oligi see oluline
esivanemate mälestamise päev haudadel itkemise ja sinna toidulaua
katmisega. Selle päeva toitudeks olid munad, kohupiim, sõir,
korbid, kaerakile.
HÄID PÜHI!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar