Päev ja öö said ühe-pikaks,
päev sai poisiks, öö sai plikaks,
nõnda sündis ilma paar.
Päev see hakkas pikenema,
öö ent lustil lühenema,
aga ikka - paras paar.
Viimaks päev läks hiiglapikaks,
öö jäi hoopis pisiplikaks,
aga ikka - uhke paar.
Tuli pöörak: pisiplika
sirgus üle poisi pika,
päripidi murti kaar.
Valgest päevast ei jäänd laiku,
keset talve, jõulu paiku
öösse uppus ilmakaar.
/ Hando Runnel / Kogust "Tähed tahavad sõnaks" Ilmamaa, 2011
Päikselist kevadet!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar