Veidi prohvetlikuks sai minu eelmises (1.nov) postituses soovitus vaadata Rein Langi ettekannet raamatukogupäevade avamisel Paides, mainides, et ühtegi raamatukoguga seotud inimest (ka lugejat) see külmaks küll ei tohiks jätta!
3. novembril lahvataski leek raamatukogude sees ja ümber!(Rein Siku intervjuu kultuuriminstriga Eesti Päevalehes) Mina isiklikult arvan, et see on ainult tervitatav nähe - olles juba pikalt töötanud raamatukogus, ei mäleta ma, et raamatukogudest oleks üleriigiliselt nii palju ja nii sügavuti räägitud. Arutelu ongi ju edasiviiv jõud!
Mis mulle ei meeldi, on viis kuidas neid arutelusid läbi viiakse. Demokraatlikul ajastul on igal ühel õigus igaühe kohta oma arvamus välja öelda ilma mitte millessegi süvenemata (tembeldame kultuuriministri lolliks, maaraamatukoguhoidja kitsa silmaringiga, kultuuri- ja kirjanduskaugeks inimeseks jne...) Minu eesmärgiks ei ole siin ennast kaitsma hakata raamatukogu kogude komplekteerimise osas (ikkagi arvan ma, et ka lugejal on selles osas suur sõna sekka öelda!) Juba aastaid on mind vaevanud dilemma, kumb on siis suurem maksumaksja rahade raiskamine- kas see kui ma tellin raamatukogusse nii öelda "massikirjanduse raamatu" ja see põhimõtteliselt aasta jooksul riiulisse seisma ei jäägi või see, kui ma tellin kõik kultuuriajakirjad ja nad sealt riiulilt mitte kordagi ei lahkugi? Mäletan kui õnnelik ma olin, kui kultuuriministeerium otsustas kõigile (ka külaraamatukogudele) muretseda tasuta kultuuriajakirjad. Minu rõõm asendus peagi kurbusega, sest sinna riiulile, kuhu ma nad asetasin nad jäidki. Loomulikult ma ei tellinud neid edaspidi maksumaksja raha eest. Üritasin veel mõnel aastal tellida Loomingu Raamatukogu, aga üritusesks see jäigi!
Täna hakkas mind närima kahtluseuss, et äkki mina olengi see (tsiteerin Märt Väljataga Delfis välja õeldut : "kitsa silmaringiga, kultuuri- ja kirjanduskauge, kuid kohaliku kliki lähedane inimene".) Võib - olla kõik külaraamatukogude lugejad on järjekorras kultuuriajakirjadele, aga mina ei ole taibanud tellida ja ükski lugeja ei ole julgenud küsida ka. Seepärast tegin väikese uuringu. Pärnumaal on kokku 43 maaraamatukogu, uurisin URRAM-i kataloogi järgi kui palju kultuuriajakirju 2011. aastal maaraamatukogudes käib ja kui palju neid laenutatakse.
Tunnistan avameelselt, et Võiste raanmatukogus ühtegi uuritavatest ajakirjadest ei käi.
Vikerkaar on tellitud viies raamatukogus, välja laenutatud 1 number
Looming on tellitud üheksas raamatukogus, välja laenutatud 3 numbrit
Teater. Muusika. Kino on tellitud kolmes raamatukogus, kõik kohal
Akadeemia tellitud viies raamatukogus, kõik kohal
Värske Rõhk tellitud viies raamatukogus, kõik kohal.
Ja ma pean mainima, et enamus neist raamatukogudest asusid tunduvalt suuremates kohtades kui Võiste raamatukogu ja mitme piirkonnas asusid ka gümnaasiumid!!! Võime ju loota, et lugejad istuvad kõik lugemislaudade taga ja loevad kultuuriajakirju kohapeal, aga millegipärast ma kahtlen selles!
Võiks ju astuda siit veel sammukese edasi ja süüdistada maaraamatukoguhoidjaid selles, et nad ei suuda suunata lugejaid õigele rajale - õigete raamatute ja ajakirjade juurde. Kui leiduks Eestimaal inimene, kes suudaks läbi viia koolituse, kuidas suunata täiskasvanud lugeja lugemisharjumusi, siis mina olen küll kohe seal osalemas!
Kuidas siis ikkagi on mõistlikum kasutada maksumaksja raha!?
Maailm on ju avardunud - inimene tahab uut ja rohkemat. ei ole ju enam 60 - 70-d aastad - ma loodan, et inimene on arenenud ... Võibolla need ajakirjad on liiga akadeemilised? Sest Sirpi loen ma siin tõesti ainukesena, Akadeemiat annan teatud inimestele, Loomingu Raamatukogu samamoodi.
VastaKustutaVõibolla jagub inimestele õhtusest telesaatest ...
Ei viitsi mõelda ...