Alljärgneval mõtete vabajooksul on mitu põhjust. Möödunud aasta lõpul trükist ilmunud Sirje Kiini doktoritööd „Marie Under“ tervitati ja tutvustati kaunikesti kummalisel moel – pidavat teine olema poetessi metsikut armuelu paljastav teos. Vastavasisuline meediamullike plahvatas Õhtulehes ja Sirbis. Riigikogu liige Evelyn Sepp hurjutas doktor Kiini labasuse eest. Pole parata – kui meie raamatukogu haldjas Ülle osutas uudiskirjanduse riiuli poole ja nimetas, et Under olla kohale jõudnud, haarasin 864 lehekülge väidetavat kirjanduslikku skandaali kaasa, tassisin koju ja võtsin käsile.
Antagu mulle andeks, aga leidsin sealt hoopis teise loo. Lugesin tüdrukust, kelle koolitee katkes perekonna vaesuse tõttu. Sellele vaatamata sai temast Printsess. Nagu muinasjutt, eks ole? Ma ei hakka siinkohal Sulle, kallis lugeja, seda lugu ümber jutustama. Võin vaid kirjutada sellest, kuidas nägin seda pikka, karmi, kohati ebaõiglast ja kaunist elulugu.
Marie Underi õnn ja õnnetus ühtekokku seisnes tema kultuurijanus. Ise on ta selle igatsuse sõnastanud nii: „...kuid – mind kiusas ja näris tung vaimlise elu järele. Leidsin, et midagi minus raisku läheb, kui seda toita ei saa.“. Erinevad eluvaated ning kardinaalselt vastandlikud väärtushinnangud olid põhjuseks, miks lagunes Marie Underi ja Karl Hackeri 1902. aastal sõlmitud abielu.
Jajah – oleme tõesti jõudnud teema „Marie Under ja mehed“ juurde. Karl Haker, Eduard Vilde, Ants Laikmaa, Friedebert Tuglas, Artur Adson – võiks ju tõesti silmi pööritada ja näpuga näidata. Samas on igaühel neist Underi poetessiks kasvamise loos oma osa. Eduard Vilde (kellega tutvudes oli Marie Under vaid 17aastane) ärgitas tütarlast kirjutama, kunstnik Ants Laikmaa innustas luuletama eesti keeles (esimesed luuletused kirjutas nooruke Under saksa keeles). A. Laikmaa oli ka see, kes M. Underi teadmata valiku tema eestikeelseid luuletusi ajalehtedele saatis. Tuglase arvustuses pillatud sõna „diletant“ sundis Underit oma luulega pikka aega tõestama, et ta seda mitte ei ole. Ning kas saab Marie Underile tema õnneotsinguid pahaks panna, seda enam, et neist sündisid imetabased sonetid? Karmidele kohtumõistjatele lohutuseks olgu öeldud, et toonased kriitikud olid piisavalt mürgised – lausa nii mürgised, et Marie Under lihvis veel vanuigi oma nooruspõlve sonetid „viisakamaks“, kaotades märgatavalt värskuses ja vahetuses.
Artur Adson on kahtlemata mõjuvõimsaim mees Marie Underi elus – abikaasa, kroonik, mänedžer, hingehoidja, põetaja – sõnaga – elutugi. Underi elulugu lõpuni loetud, tekkis mul omajagu paranoiline mõte: kas äkki Artur Adson, et Printsessi kindlamini endale hoida, ei haaranud ehk tema elu juhtimist ja korraldamist liialt oma kätte? Jäägu see siinkohal minupoolseks spekulatsiooniks.
„Marie Under“ on lugu tüdrukust, kellest sai Printsess. See on ebatraditsiooniline muinasjutt, sest vaatamata kohustuslikele komponentidele (eluraskused, viletsus, vääritimõistmine, elu eksiilis) jäi Prints leidmata. Siuru unetu Printsess rändas läbi pika elu, kaaslaseks vaid truu Paaž. Võib-olla jõudis ta ise ka selle tõdemuseni ning see äratundmine toitis tema võrratut ajaluulet.
Armas inimene. Palun Sind, isegi kui Sul on antud teose suhtes eelarvamus (ja eriti siis) ning kui oled valmis aega võtma, loe Sirje Kiini „Marie Underit“. Sa ei kaota midagi, mõtteainet saad seevastu küllaga. Miks ei pälvinud Marie Under kunagi Nobeli kirjanduspreemiat (kuigi esitati nominendiks paarikümnel korral)? Kas tead, et Marie Under on tõlkinud erinevate autorite loomingut kuueteistkümnest keelest? Miks oli tema luule ning olemasolu Nõukogude võimule nii ohtlik, et sundis luuletaja "keelatuks" tunnistama ja isegi tema raamatuid põletama?
Lõpetan tsitaadiga autorilt: „Nii võib öelda, et igal lugejal ja igal põlvkonnal on oma Marie Under, keda kas ülistatakse või keelatakse, austatakse või alandatakse, deklameeritakse või parodeeritakse, ülendatakse või alandatakse.“
Rikastavat ja elamusterohket lugemise aastat soovides: Piret Linnumäe.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar