Kuu luuletus

 Ja ongi vaikselt kätte jõudnud märts. Ehkki tihased juba hoogsalt õues laulavad, ei taha talv kuidagi oma võimu käest anda. 

Juba aastaid, alati märtsis

hakkab mul kahju nendest sumedatest

pilvealustest päevadest. Päriskevade

tulek heidutab: siis on kõik

korraga uus ja imelik - ukseesine, pesemata aknad,

pajude pungad, lume alt paistvad mättad,

kuldnokad ja kuu jõeluha kohal.

Kõik on nagu kutse, kõik kiusab ja meelitab -

toast ära, kodust ära, endast ära, meelest ära,

valguma laiali mööda maad ja vett, minema kuskile mujale,

olema kuskil mujal, olema keegi muu,

ja kui seda ei suuda, siis vähemalt

kisama, tantsima, kirjutama,

laulma kõige lollimaid kevadelaulukesi, 

et kuidagi vaigistada seda veres või vaimus

või milleski muus. Ehk on ta hoopis

kaladest, lindudest või talupoegadest

esivanemate, eelmiste elude mälu, mis mus virgub,

kihk ujuda luhtadele kudema, otsida paarilist ja pesaaset

katsuda peoga, kas muld on juba soe ja tahe, 

või midagi veel mõistmatumat ja põlisemat: seemnetera

teadmine, et on aeg lahti minna ja tärgata,

joovastus ja hirm veel ühe surma ja sündimise ees. 

                               / Jaan Kaplinski /