Ma ei tea küll miks, aga iga kord kui ma loen või kuulen meedias kultuuriministri poolt välja öeldud arvamusi rahvaraamatukogude kohta, haarab mind totaalne alaväärsuskompleks. Ometi on Võiste raamatukogus avariiulil Balzac'i valitud teosed, hoidlas ootavad lugemist Lev Tolstoi kogutud teosed (kõik raamatud lihtsalt ei mahu avariiulitele) On olemas valik kaasaegset eesti proosat, luulet ja esseistikat. Ikkagi tekib mul tundmus, et raamatukoguhoidjana olen ma täiesti ebaprofessionaalne, kultuurivaenulik, harimatu raamatukogutädi (nagu armastatakse raamatukogutöötajate kohta öelda.) Ma ei tea, äkki ongi Eestimaal olemas raamatukogud, mille riiulid on täis tuubitud ainult ajaviitekirjandust ja klassika leidmine sealt on võimatu. Aga kas on siis õige üldsõnaliselt rääkida nii nagu oleks selline tendents enamuses rahvaraamatukogudes?
Viimasel ajal olen ennast veel tabanud mõttelt, et mingil määral käib praegune mäng kaasaegse kultuuripoliitika ümber ainult ühte väravasse. Kas ei oleks õige mängu astuda ka haridus- ja teadusministeerimil? Sellest, et väärtkirjandus raamatukogu riiulitel ilutseb, jääb minu arvates väheks. Keegi peaks ju inimesi arendama sedavõrd, et nad hakkaksid selle kirjanduse vastu ka huvi tundma. Aga kas see ei ole mitte kooli ja õpetajate pärusmaa? Kas keegi on üle vaadanud õpilaste kohustusliku kirjanduse selle pilguga, kui palju on seal kaasaegset eesti lastekirjandust ja uuemat eesti kirjandust?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar