Alustuseks pean üles tunnistama, et ma ei tea isegi, mis asjaoludel mul jäi Võiste raamatukokku Kristiina Kassi raamat "Nõianeiu Nöbinina" tema ilmumise ajal tellimata (keegi lugejatest ei küsinud ka!) Õnneks jätkus mul oidu tellida see vahva raamat järelkomplekteerimisega ja selle aasta algul lõpuks see punapäine nõiaplika raamatukaante vahel siia maandus. Raamat on kirjutatud kristiinakassilikult tuntud headuses (meenutaksin siinkohal varemilmunud raamatuid "Samueli võlupadi," Kasper ja viis tarka kassi," "Mina ja Peeter," "Käru-Kaarel" ja "Petra lood")
Kuna lastekirjanduse asjatundja Krista Kumberg on "Nõianeiu Nöbininast" teinud väga tabava kokkuvõtte Loomingus nr.4, 2011, siis jääb mul üle ainult ühineda tema mõtetega.
Krista Kumberg kirjutab:
"Kunksmoor, Iika ja Nösperi Nönni Natuke said oma nõiaõeskonda uue liikme. Nimelt kõneleb Kristiina Kassi vastne raamat „Nõianeiu Nöbinina” noorukesest nõiapiigast.
Nöbininal on sama mure, mis oli väikesel nõial. Ta ei sobi seltskonda. On liiga ilus, on liiga hea, et olla hea ja ilus nõid. Kui teised nõiaõpilased kateldes äikest ja välku kokku keedavad, siis Nöbinina segab oma retsepti järgi vikerkaare valmis. Ämblikke ta ka ei söö. Aga erinevalt väikesest nõiast ei püüagi Nöbinina teiste sarnaseks saada. Ta otsustab ise, kes olla ja kuidas elada.
Kristiina Kassi puhul ei üllata, et lugu on naljakas. Alates juba nõidade nimedest — Rumilda, Vundamenta, Tamburiine, Tarknõid Teamundus —, jätkates Igavese Hukatusega ja lõpetades nõidade söömisharjumustega. Autor saadab noore, aga väljaõppinud nõia inimeste sekka, kus see siis oma võlusõnade, nõiarohtude ja muude oskustega häid tegusid teeb.
Nöbinina ei tee muidugi koomuskit koomuski pärast. Ta hoiab looduse poole nagu Kunksmoor. Aga kui Kunksmoor hoiab ära või leevendab ökokatastroofe, siis Nöbinina tegeleb pigem väikeste üleastumistega ja nõiub tihti ka puhtalt lõbu pärast. Kui on tarvis pahasid korrale kutsuda ja ümber kasvatada, siis sünnivadki naljakaid tagajärgi kaasatoovad nõidused. Autor taunib koduloomade hülgamist, metsaloomade tapmist trofee saamiseks, sipelgapesade lõhkumist, inimeste kiusamist. Nõiast on ka majapidamistööde tegemisel kõvasti abi. Lõpus kolib Nöbinina küll omaette elama, aga seiklused tõotavad jätkuda. Iga laps igatseb säherdust peresõpra ja ehk sugeneb ka tema suhtumisse rohkem hoolimist. Lõbusal moel edasi antud südametarkus ajab kindlasti juuri."
Mina arvan, et "Nõianeiu Nöbinina" võiks küll (või peaks!) leid(m)a koha kooli kohustuslikus lugemisnimekirjas. Mis klassile, seda oskavad juba õpetajad paremini paika panna! Kohalikest kogemustest tean, et Kristiina Kassi raamatud sobivad ülihästi ka lasteaia vanemas rühmas unejutuks ette lugemiseks!
Samuti arvan, et täiskasvanudki lugejad saavad sellest raamatust tubli annuse positiivset emotsiooni.
Olgu siin üks väike stiilinäide. Üle kõige maailamas kartsid nõiad igavest hukatust.
"Igavene hukatus oli midagi, mida kõik nõiad kohutavalt kartsid, aga mida keegi päris täpselt endale ette kujutada ei osanud. See võis tähendada elu lõpuni sillerdava kuldse vihma käes seismist või pehme valge pilve peal inglikoori kuulamist. See võis tähendada ka piimajõgede ja pudrumägede keskel elamist või kohustust süüa kogu edaspidise elu jooksul ainult maasikaid ja vahukoort, igapäevast roosiõievannis kümblemist ja juustekammimist ning metsloomade toitmist ja paitamist. Igatahes oli igavene hukatus midagi nii hirmsat, et ükski täie mõistuse juures olev nõid seda õnnetust endale vabatahtlikult kaela ei kutsunud."
(Üks täie mõistuse juures olev raamatukoguhoidja kutsuks küll!)
Loomulikult on raamatu lisaväärtuseks Heiki Ernitsa imelised illustratsioonid.
Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali lastekirjanduse žürii koosseisus Krista Kumberg (esinaine), Evelin Ilves ja Andrus Kivirähk valis Kristiina Kassi «Nõianeiu Nöbinina» (Tänapäev) aastaauhinna 2010 laureaadiks.
