Avatud
AVATUD T 9.00 - 18.00 P 12.00 - 16.00
Samadel kellaaegadel on avatud Avalik Internetipunkt (AIP)
25.2.14
23.2.14
20.2.14
Mõtlemapanev õhtupoolik sõjameenutustega
Nii nagu eelmises postituses välja sai kuulutatud, toimus eile raamatukogus kohtumine raamatu „Pärnu
Teise maailmasõja aastatel“ autori Feliks Männikoviga. Ta on isa poolt täiesti Tahkuranna juurtega mees.
Meie põhiteemaks oli eilsel kokkusaamisel 1941.
aasta suvesõja sündmused Võiste kandis. Kohalolijate seas tekitas teema väga palju elevust. Külalise sõnul täitis kohtumine tema jaoks eesmärgi, sest kohalikel oli varemilmunud materjalidele selle sündmuse kohta ka omapoolseid mälestusi jagada.
Meie külaline Feliks Männikov ( laua otsas) mõtteid jagamas
1941. aasta 8. juuli lahingust Võiste kandis on kirjutatud nii mõneski väljaandes. Aga Feliks Männikovi arvates (ja meie ühineme tema arvamusega) on kirjutatud liiga üldistavalt ja suurejooneliselt (kaheldavad on lahingust osavõtjate arvud, pealiskaudsed asukohad jne.)
Kellel soovi selle teemaga pikemalt tutvuda, võiks lugeda läbi kohaliku kooliõpetaja Peet Aasma (Akkermann 1886-1976) mälestused 1941. aasta juulisündmustest Võiste kandis,(mida varem trükis avaldatud pole!)
Selle teemaga seoses tõusis kohalolijate seas üles veel mitmeid olulisi küsimusi. Meil ei ole õnnestunud leida andmeid selle kohta, mis aastal avati Metsaküla kalmistul II maailmasõjas hukkunute ühishaual mälestusmärk (ehkki ta on kultuuriministri 3. juuli 1997. a. määrusega nr. 37 kultuurimälestiseks tunnistatud) Jaan Akermanni mäletamist mööda võis see olla aastal 1947 või 48 kui nad kogu Tahkuranna kooli õpilastega puhkpilliorkestri saatel rongkäigus Metsaküla kalmistule mälestusmärgi avamisele marssisid. Äkki on inimesi, kes sellest sündmusest on midagi kuulnud või mäletavad. Ka igasugune info 8. juuli päevast 1941 on väga oodatud aadressil voiste@pkr.ee (mälestused, fotod, ka andmed hukkunute kohta.)
Kohalikud teemad haarasid meid nii jäägitult, et valminud raamatu sisuni me sel korral veel ei jõudnudki. Aga kuna mitmed olid eelnevalt juba muretsenud endale Feliks Männikovi raamatu, siis said kõik soovijad külaliselt autogrammi raamatusse paluda.
Fotol : Vaikiv tunnistaja (kuuliaugud kiriku ustes). Juba 72 aastat varjavad Tahkuranna apostliku-õigeusu kiriku uksed julma saladust - nimelt sai kiriku lähedal väidetavalt surma 52 punaarmeelast, kes maeti Metsaküla kalmistule ühishauda. Aga need olid ju tegelikult meie oma Eesti noored mehed (poisid), kes hävituspataljoni koosseisus sakslastele vastu saadeti.
Minu arvates on eesti rahva traagika II maailmasõjas väga tabavalt ja kokkuvõtvalt edasi antud Mart Kivastiku näidendis Kangelane (mängiti Endla teatris). On Teise maailmasõja periood, kus Eesti
on kistud suurriikide maadejagamisse. Üks kolmest vennast
mobiliseeritakse Nõukogude sõjaväkke, teine saab selga Saksa
mundri. Kolmas vend kavatseb küll kõigepealt
Soome metsatöödele minna, aga temastki saab sõdur – soomepoiss.
Aeg lihtsalt oligi nii hull, oli
õigupoolest veel palju hullemgi.
18.2.14
Kohtume raamatukogus
Kätte on jõudmas järjekordne kuu kolmas kolmapäev.
Sel korral räägib 1941.
aasta suvesõja sündmustest Võiste kandis raamatu „Pärnu
Teise maailmasõja aastatel“ autor Feliks Männikov.
Kõik ajaloohuvilised!
Olete oodatud kohtuma Feliks Männikoviga kolmapäeval, 19. veebruaril kell 15.00
17.2.14
5.2.14
Raamatukogus mõtiskleti raamatute tuleviku üle
Artikli autor on Anu Jürissson ja on avaldatud Pärnu Postimehe veebiväljaandes.
Mõtteid avaldasid Jan Kaus (vasakul) ja Mart Meri, vestlust vedas Kaupo Meiel.
Foto: Ants Liigus
Paar-kolmkümmend aastat tagasi avaldasid raamatuid väga vähesed, nüüd kirjutab igaüks. Kirja pannakse mõtteid rohkem kui kunagi varem ja selleks kasutatakse kõiki tänapäeva, sealhulgas digiilma võimalusi.
Ent materjali rohkus ei tee meid õnnelikuks – me läheme katki selle infotulva all.
Kas raamat on enam see põhiline vorm, millega edastada mõtteid ühiskonnas? Kes on mõtlev kirjanik, kes lihtsalt kirjanik ja kuidas sellest pudrust hea mõte üles leida?
Pärnu keskraamatukogu tähistas konverentsiga 105 aasta möödumist esimese rahvaraamatukogu avamisest Pärnu linnas ja kutsus raamatute rolli üle meie elus arutlema eri masti targad mehed: riigikogu kultuurikomisjoni liikme Mart Meri, kirjanik Jan Kausi ja raamatute-kogude digitaalmaailmaga hästi kursis oleva Kalev Pihli.
Mart Meri pani mõtlema lugemisvalguse ja lugemispimeduse üle – nii ammustel aegadel kui tänapäeval, mil lugemise tähtsus on muutunud, noorte funktsionaalne lugemisoskus kogu Euroopas langeb ja tavalise kirjateksti kõrval on üha tähtsam info edastamise roll piltkirjal ja audiovisuaalsel maailmal.
“Kõike on väga (liiga) palju ja siis enam ei teagi, mis tüüpi lugemine annab valgust ja mis pigem hämmastab. Enam ei tea, kelle järele peaks vaatama. Kõik voolab sõrmede vahelt läbi, alles jäävad vaid tühjad pihud ja ebamugav tunne, kui ei tea, mis on oluline, mis vähem oluline ja mis hoopis tühine,” mõtiskles ta.
“Kust meile selle eristamiseks vajalik teadmine tuleb? Eks see tuleb ühelt poolt elukogemusest, aga see tuleb kodustki, esimesest raamatust, teisest ja kolmandast, maailmapildist, mille kujunemisel mängib raamatukogu olulist rolli,” pakkus Meri.
Ta märkis, et Eesti on oma lugemisoskuse poolest ajalooliselt väga põnev paik: 19. sajandi keskel oli Eesti rahva lugemis- ja kirjaoskus üks maailma paremaid. Ju oli selle põhjuseks meie alatine uudishimu ja soov kõike uut katsetada.
“Eestlane on ju selline tüüp, kellele meeldib elada teise eestlasega lähedases suhtes nõndamoodi, et tema majast oleks järgmine maja nii kaugel, et sa näed, kui seal tuli põlema läheb – siis tead, et seal on inimesed veel elus. Aga kindlasti nii kaugel, et nad sulle külla ei tuleks. Ja see on see, mida raamat, kirjakeel võimaldas ju superhästi. Said üksi olla ja tarkust ammutada, ilma et keegi sind segaks – see on eestlasele loomupärane,” pakkus Kalev Pihl, miks see nii olla võis.
Internet annab vabaduse meelt lahutada ja põgeneda reaalsusest, kuid paradoksina oma piiramatutele võimalustele kapseldab meid sinna keskkonda, käima neid radu pidi, kus oleme harjunud käima. Infot ei suudeta enam enda jaoks arusaadavaks korrastada, sest puuduvad autoriteedid – igaühel on õigus oma tõele.
“Inimene tühistab enda jaoks autoriteedi, kui ta ei kuule seda, mida loodab,” rääkis Jan Kaus.
“Üha raskem on olla maailmas ka võhik. Ennast nimetan ma professionaalseks võhikuks – kuna tegelen viimasel ajal rohkem väliskirjandusega, ei jõua ma enam olla kursis Eesti uue kirjandusega,” nentis kirjanik.
Suurimaks autoriteediks saab tema arvates aeg: aeg selekteerib välja selle, mis on aastate pärastki hea või oluline. Ka kirjanduses.
Tellimine:
Postitused (Atom)